Kl 12.00 ekskursioon näitusel “Mustri kõla”, räägib etnoloog Ljudmila Yamurzina. Ekskursioon toimub vene keeles.

Kl 13.00 ehtekunstnik Kärt Summatavet (PhD), kes kasutab oma loomingus palju rahvuslikke motiive ning vanu traditsioone, räägib ehetest ja mustritest. Kas saab neid tõlkida tänapäeva? Millised on ühisjooned erinevate rahvaste ornamentides?

Ehtekunstnik Kärt Summatavet

Kl 14.30 Udmurdi töötuba „Kaelaehe – monisto“. Udmurditari Elena Kirdi juhendamisel valmistame rahvusliku kaelaehte – monisto. Ehtel on lisaks ilule ka kaitsefunktsioon. Traditsiooniliselt kasutatakse ehet kaitseks kurja silma ning pahatahtlike soovide eest.
Elena on udmurdi rahvapärandi hoidja ja tutvustab udmurdi rahvust ja kombeid.

Udmurditar Elena Kirt

Näitus “Mustri kõla” Venemaa soomeugrilastest on Tallinna vene muuseumis avatud kuni 31.12. 2018.

Etnolaat on traditsiooniline Eesti rahvuste päeva ja sel aastal ka Eesti juubeliaasta puhul Eestimaa Rahvuste Ühenduse poolt korraldatav Eesti arvukate rahvusvähemuste kultuuriseltside ühisüritus. Mitmekesise kultuuriprogrammiga Etnolaadal on kahel päeval esindatud rahvuskäsitöö ja -köök ning rahvuskollektiivide kontsertprogramm.
Udmurdid olid ka sel aastal esindatud. 

Palju õnne Eestimaa Rahvuste Ühendus!

Suurimad tänud korraldajatele!

Fotod: Ljubov Arhangelskaja

Pressiteade
19.10.2017
MTÜ Fenno-Ugria Asutus 

Hõimupäevade konverentsil Telliskivi loomelinnakus räägitakse linnaruumist

Fenno-Ugria korraldab koostöös Eesti Folkloorinõukoguga konverentsi "Linnaruum – oht ja väljakutse identiteedile", mis keskendub soome-ugri vähemusrahvaste ja etniliste rühmade kultuuridele linnakeskkonnas. Konverents toimub reedel, 19. oktoobril kella 12–16 Telliskiviloomelinnakus, Sõltumatu Tantsu Laval

"Olukorras, kus toimub üleüldine linnastumine, on äärmiselt oluline, et linna kolinud eri kultuuriruumide esindajad ei minetaks oma kultuuri, sest põlisele asualale elama jäänud rahva esindajatest ei pruugi kultuuri alalhoidmiseks pikemas perspektiivis piisata," ütles sootska ja Eesti Folkloorinõukogu teabejuht Annela Laaneots.

Mis paneb setosid, võrokesi, mulke ja saarlasi suurlinnas ning näiteks marilasi Moskvas või eestlasi Torontos oma kultuuri hoidma, kuidas nad seda teevad ja kas see on neil ka õnnestunud, sellest konverentsi kolmes arutelus räägitaksegi.

Kell 12.15 algavas esimeses arutelus "Rahvused suurtes linnades, keelte ja kultuuride säilitamise ning populariseerimise võimalused" kõneldakse sellest, kuidas traditsiooniliselt valdavalt looduslähedases külakogukonnas elanud soome-ugri rahvad üleilmastumise väljakutsetega toime tulevad. Koos moderaator folklorist Madis Arukasega vaadeldakse seda teemat Moskva mari ja Helsingi saami kogukonna, Toronto eestlaste ning Sõktõvkari komi noorteorganisatsiooni Mi näitel.

Küsimusele kuidas väärtustada oma rahvust ka linnaümbruses, ja kas assimileerumine ikka on alati paratamatu püüavad vastust leida kell 13.30 algavas arutelus "Rahvused ja etnilised kogukonnad Tallinnas" koos moderaator Annela Laaneotsaga Tallinna Võro Seltsi esimees Tea Nopri, Tallinna Mulkide Seltsi töö korraldaja Elvi Kirsipuu, Ersa ühingu Sjatko esimees Natalia Abrosimova ning seto juurtega pedagoog Evelin Leima.

Kunstniku ja kunstiteadlase Kärt Summataveti juhtimisel vahetatakse mõtteid kell 14.45 algavas arutelus "Rahvusliku moe ja etnilisusel põhineva käsitöö loojad linnades. Miks me ei soovi oma visuaalset emakeelt unustada?" Käsitööl ja rahvakunstil põhinev etniline mood on üks parimaid võimalusi kaitsta ja säilitada rühmaidentiteeti. Tänapäeva linnariietuses on taas hinnatud rahvuslik käsitöö ja etnoelemendid. Ent rahvariietes on ka oma selged sõnumid ja reeglid – kas võime nendega meelevaldselt ringi käia? Oma kogemustest räägivad Eesti Kunstiakadeemia moedisaini õppejõud Piret Puppart/Anu Ojavee, Baltika Grupi mari rahvusest disainer Natalja Lill, folklorist ja Eesti Mordva kultuuriseltsi esimees Natalia Ermakov ning udmurdi moelooja Iževskist Tatjana Moskvina.

Kell 15.45 tehakse aruteludest kokkuvõtteid, millele järgneb vabas vormis koosolemine.

Konverentsist osavõtt on tasuta ja kõik võõrkeelsed sõnavõtud tõlgitakse eesti keelde

Konverentsi kava ja kogu Hõimupäevad 2017 programm: fennougria.ee

Lisainfo ja korraldajad:

MTÜ Fenno-Ugria Asutus
Jaak Prozes
Fenno-Ugria nõunik
Tel 6445 119, 501 2319

Eesti Folkloorinõukogu
Annela Laaneots
Folkloorinõukogu teabe- ja korraldusjuht
Tel 557 9808

Ludrovai on vabaõhu muuseum (www.ludorvay.ru) , kus presneteeritakse kohalikku elu-olu, nii nagu meil Rocca al Mares.

Esimene päev tehti meile hommikul kohe mitu tundi kestev ekskursioon, lisaks oli programmi osa uue palvemaja (udmurdi keeles KUALA) avamine, hästi palju kohalikke prominentide kõnesi ning muidugi udmurdi rahvalaul. Ilmaga meil ka vedas, otseselt vihma ei sadanud, kuid pilved muudkui tiirutasid taevas.

Vabas õhus sõime lõunaks tabanid (rahvustoit – midagi pannkoogi laadset, mida küpsetakse lahtise tule ees ja traditsioonileselt peale määritakse piimaga tehtud pudru taolist määret), putru ning suppi ja teed saime ka muidugi (hirmasti tahtsime saada ka midagi magusat keele alla, kuid pidime leppima olemasolevate soolaste toidudega:) Oi ja nüüd tuli meelde, et lõpuks tuli kaula peremees ja tõi meile pühitsetud leiba meega, saime ikka magusat ka :)

Peale seda saime osa huvitavast konverentsi vormist. Kõigile osalejatele oli antud sõna 10 minutit ning muidugi kippusid esinejad sellest üle rääkima ja jäime pidevalt ajahätta. Seetõttu olime graafikust maas ning ettekannete järgi küsimusi esitada ei saanud. Korraldajad olid muidugi teinud head tööd ja jaotanud konverentsi teemasid valdkondade kaupa, kuid seegi ei aidanud. 2 päeva peale oli planeeritud kokku 44 ettekannet, sealjuures esimene päev alustasime ettekannetega peale lõunat kell 13.00.

Mis me teistele oskame soovitada......

võimalusel külastada Kostromas asuva muuseumi (Muzei Kostromskaja Slobodahttp) kus on eksponeeritud puitkirikud. Pildid olid imelised, saate lähemalt vaadata siit: kostrsloboda.ru

Kuna ettekandeid oli palju, siis vast igaüks leidis midagi põnevat.

Kuidas meil enda ettekandega läks, eks seda hindavad teised. Oma 15 minuti sees rääkis Aljonaga ka Invisest. Igal juhul soovisid ürituse korraldajad Iti töö udmurdi keelde tõlkida, seega tuleb see nüüd kähku valmis kribada ja koostööd mõtteid tekkis päris mitmete inimestega.

Õhtune programm oli muidugi vinge. Jälle kohalikud toidud, juua sai ainult samakat, sest midagi muud ei pakutud. Juba söögi ajal tulid lõõtsaga mehed välja, hakkasid pihta mängud ja tantsud ning asi lõppes sellega, et mitu kihti riideid oli higiseks tantsitud. Tõesti väga vahva ja imetlusväärne, kuidas nad suudavad inimesed niimoodi kaasa ja käima tõmmata. 

Päev oli pikk, paksult tegevusi täis ja jäime väga rahule, et meil õnnestus sellest osa saada.

Fotod: Iti Pällin ja Elena Kirt (Aljona)

Polina Kubista stuudio

Käisime ka Polina Kubista stuudios, tema on siin Udmurtias siis ka üks inimene, kes teeb rahvuslikus stiilis rõivaid. Aga temal on need väga moodsas võtmes ning kallimad, kui Purga stuudio omad. Aksessuaarid ning rõivad on imekenad ning loodaks ka temaga mingil moel tulevikus koostööd teha.

Polina Kubista on brändi nimi ja selle taga on vaikne ja tagasihoidlik udmurdi tütarlaps, kellel on ägedad mõtted ja ideed, kuidas udmurdi riiete mustri ja värvi siduda kaasaegse maailmaga.

"Kubista" tähendab udmurdi keeles kapsast. Udmurditarid tavaliselt kandsid kihilised riided: rahvakleit, tikitud põll, dukes/mantel (kas varrukatega või ilma) ja kõige peale veel kaelakee ja pearätt. Kubista võtab sealt põnevaid detaile, kannab need moodsasse võtmesse ning välja tulevad moodsad, stiilsed ning kaasaegsed riided, milles leiab ohtrailt viiteid udmurdi rahvariietele. Kellel on huvi ja aega saate piiluda facebooki: facebook.com/polinakubistastuudio :)

Izhevski

Seekord torkas mulle silma, et väga palju oli põnevate nimedega kohvikuid ja baare. Kui ikka hotelliaknast vaatab vastu Champs – Elysee, nurga peal saab New Yorki kohvi, järgmisel nurgal ootab Bar CCCR, siis ikka kisub suu muigele – muu lemmik oli siiski Bon – jour. Aga mis ma siin seletan, vaadake ise.

Lahkumine Goznjast

Oi-oi-oi kui kiiresti läheb kaks ja pool päeva. Alles said elu mõnust aru ja juba tuleb ära minna.....

Aga siin on see ikka nii armas, et enne ära minekut ikka helistatatakse mõni sugulane kohale ja pannakse samakas lauale, see on nö õige hüvastijätt. Seega pole midagi, hommikul kell 12 oli üks Aljona sugulane kohal, klaasid laual ja tuli pidulikult hüvasti jätta ning siis taksosse. Izhevsk on Goznjast 60 kilomeetri kaugusel ja taksosõit linnaon täitsa taskukohane. Saaks ka elektrirongiga, kuid me ei jaksa oma kottidega mässata

Ootamas oli linn oma võludega;)

Nüüdseks oleme juba tagasi linnas, aga külas oli meil veel viimasel päeval tähtis ülesanne. Käisime Aljonaga tema vanas koolis lapsi motiveerimas:)

Eks siin kauges külas tundub elu väljaspool Venemaa piire utoopliline ning on hea lastele näidata, et pole tähtis, kes sa oled või kust Sa tuled, usinasti õppides võib kõike saavutada ja kõikjale jõuda. Osalesime 6. klassi ajaloo tunnis ning 8. klassi udmurdi keele tunnis. Just udmurdi keele tunni kohta ütles Aljona, et sageli küsiti tema käest, et miks ta seda nii kõvasti õpib ning seda ei lähe ju vaja. Samas just udmurdi keele hea tundmine avas talle tee ülikooli ning sealt edasi Eestisse.

Meie rääkisimegi neile Hõimurahvaste programmist, soome-ugri keeltest ning mina isegi laulsin eesti keels ühe laulu;) Lapsed kuulasid ja itsitasid, kui me omavahel eesti keelt rääkisime. Igal juhul loodame, et panime ehk kuskil mõne mõtte või idee idanema.

Tänane päev tervitas meid ka sajuga, unelesime hommikul kaua ja peale rikkalikku hommikusööki (tuli välja, et mama oli kell kuus hommikul kartulipirukaid teinud) läksime Purgasse. Algus mõtlesime, et läheme taksoga, aga siis avastasime, et kohe-kohe sõidab sinna buss ning mõtlesime, et teeme ikka natuke eksootikat ning vaatame kohalikku veoteenust. Väikeses mikrobussis olid esimesed istmed eraldatud invaliididele ja naistele koos lastega ning tagumiste istmete kohal oli silt, et seal istuvad musitajad;) No meile jäi siis valida umbes kolme koha vahel. No Goznjas on muidugi vahva rätik peas ja kalossid jalas ringi käia, aga Purga oli suurem koht ning seal olid inimestel juba lausa kontsasaapad jalas, meie olime ikka tõelised külanaised oma poriste kalossidega. Aga midagi pole teha, meile meeldib nii. Purgas on kõik tähtsad asutused politseist alatest lõpetades kirikuga. Meie käisime seal siis salongis projekti juttu ajamas, kus asiste juttude kõrval endale ka kleidid soetasime.

Ah jaa, täna mulle meenus, et üks mu vanaema sõber kutsus mind lapsena soomeugrilaseks:D Ja nüüd olengi tõeline ugri-mugri:)

Nii nagu ka Eestis, siis ka siin on õunauputus. Korjasime puude alt ämbrite viisi õunu, nii mädasid, kui ka värskeid. Mama näitas ka oma suuri kõrvitsaid, sisse tehtud hoidiseid ning talvekartulit. See on ikka lahe, et siin on selline muld, et kartulid lihtsalt ongi poole suuremad, kui meil Eestis.

Enamus, mis lauale jõuab on oma aiast ise kasvatatud ja see teeb söögid ikka väga maitsvaks.

Oih, pidin ju töödest rääkima. Lisaks siis majapidamistöödele, õnnestus mul teha oma magistritöö mitmed intervjuud oma magistritöö jaoks. Lisaks lindistasime vaimulikke laule, mida mama ja üks naabrinaine koos laulsid.

Käisime siin lähedal asuvad keskuses, kus on käsitöö salong, kus valmistatakse rahvuslikus stiilis rõivaid. Mõned kleidid sobivad igas olukorras kandmiseks, mõned on puhtalt rahvariided. Seal töötavad inimesed olid Aljona vanad sõbrad. Rääkisime neile Invisest ning tuli välja, et neilgi on MTÜ, mis tegeleb rahvuskultuuri edendamisega, seega võime röömsalt väita, et ühed potensiaalsed koostööpartnerid on meil leitud.

Hommikul kööki minnes oli tunne, et ma ei ole siit kunagi ära käinud, miski seob mind selle kohaga esimesest kohtumisest peale ja nii ütlemata tore on siin jälle olla. Udmurdi keelsed sõnad tulid ka kuklast meelde. Aljona tõi rätiku, esimene tädike käis juba hommikusöögi ajal külas ning varsti läheme ise ka jaluatama.

Sama päeva õhtul.

Teed olid siin hetkel mudased, aga nagu ammu teada, siis parim jalats neil teedel on kaloss, villane sokk sees:) Nii ka meie siis ukerdasime Aljonaga küla keskust vaatama. Mul on selgelt meeles, et eelmine kord oli poes kolm külmikut, ühes müüdi pelmeene, teises pelmeene ja kolmandas.....ka pelmeene. Nüüd on külapood toitu täis ja näeb välja nagu maapood ikka. Samas on tekkinud juurde kaks kauplust, ühes müüakse riideid ning teises tööstuskaupu. Üldse on küla elujõuline, uusi maju kerkib, inimesed saavad lapsi, paljude majade puhul on näha, et on kuskil on midagi värvitud või putitatud. Ja muidugi need rongid kimavad ikka läbi küla, küll kaubarongid, kohalikud elektrirongid ja pikamaa reisirongid. Kuidagi romantiline on mõelda, et siis võiks Vladisvastokki kimada;)

Ühesõnaga Aljona vanemad on ise vanemaks jäänud, aga küla elab ikka edasi.

Izhevski raudteejaamas oli meile Aljona õde Ljuba vastas, veetsime pool päeva tema juures, varusime maale tulekuks toidukraami ning õhtul tellisime endale takso, et sõita Goznjasse. Oi, kui mõnus oli tagasi olla, ma ei tea, aga miskipäast on mul seal Goznjas alati nii kodune tunne. Esialgu sain osa muidugi ka uuenduste tulvast, majas on sees vesi (soe ja külm). Maja köetakse gaasiga, köögis oli pesumasin. Elu on üheksa aastaga kõvasti muutunud. Eks turistina külas olles on tore vaadata, kuidas ämbritega vett tuuakse, aga sellist elu iga päev elada on ikka päris raske. Mamal on jalad on haiged ja ta lausa säras õnnest ja tänas jumalat, et need uuendused majas on. No samovari kadumise üle mul on ikka natuke kahju, aga saan aru, et see elektriline veetermos meeldib neile rohkem:)

Saabumise puhul oli papa meile muidugi banja kütnud, seal oli kõik mõnusalt vanaviisi, saime reisimustuse maha, pärast andis mama puhtad villased soki jalga ning tõi samaka välja. Mõned asjad siiski ei muutu:D

Ühendus Tallinn-Moskva lennukiga, sealt edasi Gasankis vaksalisse ja Moskva-Izhevsk rongi peale, toimis õlitatult. Lennujaamast viis aeroekspress ( pileti saab osta koos lennukipiletiga), meid otse Belaruski vaksali, kust vaid mõnesaja meetri kaugusel hüppasime metroosse ning mõne peatusega olimegi Gasanksi vaksalis. Rongini jäi paaar tundi, käisime vaksali kõrval asuvas restoranis Jolki-Palkis uhaad söömas ning juba varsti asutasime end rongi.

Minu viimane Venemaa rongireis oli 9 aastat tagasi ja peab tunnistama, et rong oli küll selle ajaga tundmatuseni muutunud, kõik oli kohutavalt peen. Kupees oli telekas, soe toit hinna sees, laualt leidsime menüü, mida kõike me endale tellida saame. Teenindus oli ette ja taha, muudkui koputati uksele ja pakuti midagi, kupee läikis puhtusest ning mina hakkasin hetkeks mõtlema, kas ma ikka olen Venemaal rongis või olen kogemat mingisse teise riiki sattunud. Kupees oli lisaks mulle ja Aljonale veel üks vaikne tütarlaps, kes enamuse ajast magas. Kuna rongis oli kõik nii uudne ja moodne, siiis ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ning käisime ka restoranvagunis. Kuid siinkohal peab küll mainima, et oli toimunud allakäik. Stiilipuhtast restoranvagunist oli saanud mingi igav, rasva järgi haisev koht, kus sai ka süüa osta. Endisaegsest hiilgusest polnud midagi järel.

Sõime kiirelt oma omletid ja pagesime oma peenesse kupeesse;)

Tore, kui sõprus, soov maailma paremaks muuta, enda teadmisi jagada saab lõpuks sammu unistusest kaugemale ja ametlikud paberid hakkavad valmima. Mulle meeldib see, et igal poole on alati kirjas, et kõik on nii imelihtne, aga tegelikkuses on alati ka kuskil mingi AGA.....
Aga samas muidugi, teades ja olnud elades mitmes eri riigis, siis see, kuidas ma siin kodust lahkumata kõike seda teen. Lihtsalt WAU! Eesti on lahe!